Raamatukogu, kus peeti lugu raamatute parandamisest

Lelle raamatukogu sai alguse kirikust, rändas ühe lugeja juurest teise juurde, tegi vahepeatusi õpetajate majas ja endise ühismajandi kontoriruumes. Nii kuni 2006. aastani, mil leidis lõpliku peatuspaiga koos rahvamajaga ühes majas.

Lelle koguduse raamatukogu asutati 1924. aastal. Aasta hiljem võeti see rahvaraamatukoguna Lelle valla avalikkude raamatukogude võrku. Raamatuid laenutati Lelle kirikule kuuluvas kirikumõisa hoones, kus elas ka koguduse preester Peeter Põhonin. Preestri avaras korteris leidus ruumi raamatutelegi, neid laenutas preestri abikaasa Natalie. Kuid 1931. aastal oli raamatuid juba sedavõrd, et need toodi Lelle kooli kantseleisse, kus neid hoiti suures kapis. 1936. aastaks oli Lelle apostlik-õigeusu koguduse raamatukogu fondis 637 köidet.

Erimeelsused viisid muudatusteni

Et raamatukogu asus kooliga ühes majas, kaasati kooliõpilasi raamatute parandamisel. Raamatuid parandasid ja köitsid poisid käsitöötundides alates IV klassist. Koolil olid selleks raamatute kokkuõmblemise pressid, lõikeaparaat ja puukruvidega seadmed. Raamatukaante jaoks kasutati paksemat pappi ja huvitava kribukirjaga ilupaberit.

Et kogudus ei suutnud täita lubatud kohustusi raamatute hooldamisel, tegi vallavalitsus Lelle Haridusseltsile ettepaneku võtta üle need raamatud, mis olid valla rahadega ostetud. Lelle vallavolikogu otsusega kustutati avalike raamatukogude võrgust koguduse raamatukogu ja asemele võeti 05. mail 1937 Lelle Haridusseltsi eraraamatukogu 430 köitega. Kogudusele kuuluvad raamatud jäid kogudusele. Haridusseltsi raamatukogu anti oma liikme Elna Valliste hoole alla. Laenutatud raamatute eest võeti lugemistasu – iga raamatu eest 2 senti nädalas. Seltsi liikmetele oli raamatute laenutamine tasuta. Kui 1938. aastal ei leitud koolis raamatukogu jaoks enam ruume, viidi raamatud järgmise laenutaja Aliide Virkuse koju.

Pärast sõda, 1944. aasta sügisel, viidi raamatukogu taas Lelle kooli ruumidesse. Raamatuid laenutas seal nelja aasta jooksul õpetaja Marta Karilaid. Raamatukogule kuulus üks tuba. Raamatute arv oli 1947. aasta lõpuks kasvanud 810 eksemplarini.

Alates 01. oktoobrist 1948 asub tööle raamatukogu ajaloos üks pikemaajalisemaid juhatajaid Huko Hiiemäe. Tema viib raamatukogu koolimajast oma elumajja. Seal töötab raamatukogu kahes toas, ametlikuks nimetuseks saab Lelle-Hiiekõnnu (hiljem lihtsalt Hiiekõnnu ja edaspidi Lelle) raamatukogu. Raamatukogul käib juba neli ajalehte ja seitse ajakirja. H. Hiiemäe töötas samaaegselt ka sidejaoskonna raadiosõlmes. Ta kirjutab ühes aruandes: „Väga tulemusrikkalt kasutan raadiot, ühte tehnika suursaavutust, raamatukogupropaganda teenistuses. Lelle töölisasula piirkond omab raadiosõlme, saab kasutada mikrofoni...selle kaudu avaneb võimalus suurtele hulkadele teatada raamatukokku saabuvast uudiskirjandusest ja üritustest.” H. Hiiemäe organiseeris väikese laenutuspunkti Lelle maahaiglasse. Säilinud on selle laenutuspunkti päevik 1955. aastast, kus on kirjas, et raamatute laenutamisega tegeles sanitar Meeta Pihlak. Laenutuspunkt tegutses kuni haigla sulgemiseni.

Propagandaüritusteja kontrollide periood

Vanu aruandeid sirvides hakkab silma, et juhataja tegeles ka raamatute lugejatele koju kandmisega. Kojukannet märgitakse kui ühte raamatukogu lugejate arvu suurendamise võimalust. Raamatud hangiti Bibkollektori (asutus, mis varustas raamatukogusid trükistega) kaudu ning need saabusid postiga. Mitmes aruandes märgib juhataja, et oleks vajadus tellida raamatukogule kesksetest ajalehtedest kaks eksemplari. Seda selleks, et ühest teha väljalõikeid temaatiliste mappide tarvis. Arvestades Huko Hiiemäe suurt koduloohuvi ja tema soovi kõike talletada, on selle vajaduse äramärkimine mõistetav. Raamatukogu tundis puudust pooke- (e. siis köitmise) materjalidest ja -tööriistadest, mida kaubanduses ei müüdud. Neid oleks hädasti tarvis läinud raamatute parandamiseks ja köitmiseks.

Nõukogude perioodil hakkasid raamatukogu kogud jõudsalt kasvama. Küllalt märkimisväärse osa sellest moodustas propagandakirjandus. 1949. aastal saabus raamatukokku iga kuu üks raamatupakk keskmiselt 139 rubla eest, 1953. aastal 143 rubla ja 1960-ndal 154 rubla eest.

Aastail 1954 – 1955 alustas raamatukogu kataloogide koostamisega. Esmalt sai valmis süstemaatiline kataloog. Alfabeetilise kataloogi loomine võttis aga palju aega. Veel kümme aastat hiljemgi märgiti aruannetes, et selle ülesehitamine on pooleli ja tuleks lõpule viia. Huko Hiiemäe alustas temaatiliste väljalõigete mappide tegemist ja see muutus pikaajaliseks traditsiooniks raamatukogu töös. Mõned tema koostatud teemamapid: „Põllumajandus ja aiandus”, Turism ja sport”, „Kohalikud uudised”, „Kirjandus ja kunst”.

Lelle raamatukogu oli nõukogude perioodil nagu ka teised Eesti raamatukogud, tööriist nõukogude võimu ideede propageerimisel. Raamatukogu pidi korraldama erinevaid propagandaüritusi: näitused, väljapanekud, kirjandusõhtud kõrgemalt poolt ette kirjutatud ja heaks kiidetud teemadel, poliitilise kirjanduse levitamine ja selle kohta statistika pidamine jms. Raamatukogul oli kohustus esineda aruannetega külanõukogu istungjärkudel. Nõukogu liikmed tegid vajadusel ettepanekuid parandada raamatukogu tööd. Raamatukogu tegemisi käidi kontrollimas ka rajooniraamatukogust. Ettepanekud ja täitmist nõudvad ülesanded pandi kirja päevikusse. Näiteks 1961. aasta päevikus tehti ettepanek paigutada raamatud riiulitel õigesse järjekorda, korrastada ja õmmelda kinni lugejakaardi vahelehed, uuendada näitlikku agitatsiooni, moodustada raamatukogu nõukogu. 1964. aasta päevikust leiab ettepaneku taotleda kohalikult sovhoosilt majanduslikku abi, 1968. aasta päevikus on ettepanek koostada piirkonna õpilaste nimekiri ning selle alusel kontrollida, kas õpilane on lugejaks oma raamatukogus või mujal; samas leidub ka ettepanek avada Palukülas laenutuspunkt.

Nõukogude perioodile oli iseloomulik, et raamatukogu pidi välja tooma nimeliselt aktiivsemad lugejad ja nende lugemiseelistused. Nii on 1957. aastal välja toodud näiteks Laikna, Elisabet Kaarli t. – „Rahu” kolhoosi noorloomade talitaja; lugenud aastas 79 teost, peamiselt ilukirjanduslikku ja erialast. Või Seljamaa, Lembit Aleksandri p. – Lelle raudteejaama veemaja masinist; lugenud aastas 89 teost ilukirjandusest, tehnikaalast ja poliitilist. Aru tuli anda ka aasta jooksul enam loetud raamatutest liikide kaupa. 1964. aasta aruandes märgitakse enim loetud ilukirjanduslikeks teosteks Lelle raamatukogus: G. Adamov „Kahe ookeani saladus”, R. Stevenson „Aarete saar”, E. Triolet „Roosid järelmaksuga”, O. Luts „Kevade”, A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus”.

Pikaaegse juhataja Huko Hiiemäe lahkumisel 1959. aastal jätkas tema tööd Leera Hansen. Raamatukogu kolis koolile kuuluvasse nn. õpetajate majja (Viljandi mnt. 9). Uues majas oli kasutada rohkem ruumi kui varem, sama katuse alla asus ka Lelle külanõukogu. Raamatukogu oli avatud tööpäeviti kella 14–19, laupäeval 14–16. Puhkepäev oli pühapäev. Ära on märgitud mõned suletud päevad kui juhataja oli rajooniseminaril, kolhoosis abitöödel, loomi loendamas või külvitööde päevadel. Leera Hanseni töötamise ajal loodi 1961. aasta augustikuus 6-liikmeline raamatukogu nõukogu. Sinna kuulus kaks õpilast ja kaks õpetajat koolist, kohaliku rahvamaja juhataja ja üks maaparandusjaama tööline. Nõukogu esimeheks sai kirjandusõpetaja Virve Tali. Tema kaasabil korraldati suurejooneline kirjandusõhtu „Kalevipoeg” – 100. Väljavõte 1961. aasta aruandest: „...Üritus viidi läbi rahvamajas. Hankisime tähed, millega oli kirjutatud „Kalevipoja” esimene väljaanne. Suurendasime neid ja kinnitasime lava eesriidele. Keskele asetasime Kreutzwaldi portree. Õhtu algas õpetaja Tali ettekandega, kes rääkis kirjaniku elust ja tutvustas teost . Hiljem esitasid õpilased katkendeid eeposest. Kohaliku rahvamaja isetegevuslased illustreerisid õhtut muusikaliste ettekannetega, mis olid samuti seotud „Kalevipojaga”. Õhtu võeti kuulajaskonna poolt soojalt vastu.”

Seoses kogude kasvamisega hakkab raamatukogu kummitama ruumikitsikus ning vajaliku sisustuse puudumine. 1965. aasta aruandes tuuakse välja, et raamatukogu vajab: 18 raamaturiiulit, kirjutuslauda, raadiolauda, 5 tooli, 2 seinavitriini, 4 seinalampi, 2 laearmatuuri, 3 kardinapuud, aknakardinaid kolmele aknale ja põrandariiet 10 meetrit.

Lelle raamatukogus on aastatel 1962 – 1980 töötanud väga paljud naised: Reet Mäekask (Sepp), Tiiu Arulepp (Nikarinen), Maie Ellermaa, Hilme Viitar, Heli Õispuu, Reet Aasamäe, Mare Haas, Anne Tauram (Idvand), Kersti Kaljuvee.

Kolmest klassiruumist sai raamatukogu

1980. aastal sai raamatukogu endale ruumid Lelle sovhoosi endisesse kontorisse. Maja oli vana, ehitatud hobupostijaamaks ning olnud aegade jooksul suure talu elumaja, postkontor ja pangahoone. Rapla rajooni Sanitaar-epidemioloogia jaama poolt raamatukogu ruumide kohta 1980. aastal koostatud kontrollaktis on kirjas: „...Majas ahjuküte, ruumis üks ahi. Viimane sanitaarremont 1979. aastal. Ühes ruumis valgustus korras, teises laearmatuur kohale panemata. Üldkord on hea. Aknad ja seinad puhtad, põrand kaetud korraliku värviga. Vesi tuuakse pumbakaevust, mis asetseb tänaval. WC on kuiv, asub väljas.” Selles majas töötas raamatukogu juhatajana aastail 1980 – 1984 Heli Õispuu. Ta omandas töö kõrvalt raamatukogundusliku hariduse Viljandi Kultuurikoolis. 1984. aastal soovis juhataja minna teisele tööle. Vabanenud kohale asus Mariina Madisson, kes raamatukogundusliku hariduse omandas samuti töö kõrvalt. Hoone omanik Lelle Põllumajanduse Osaühing võimaldas raamatukogul ruume tasuta kasutada – kokku kolm tuba avafondi, lastekirjanduse ja lugemistoa jaoks.

Elu aga arenes edasi. Hoone, kus raamatukogu asus, ei vastanud enam tänapäevastele nõuetele ja vallavalitsus asus otsima uusi lahendusi. Plaani võeti raamatukogu ja samuti kehvas seisus olev rahvamaja viia üle Lelle kooli hoonesse. 2006. aastast alates kuueklassilisena tegutsenud kool lõpetas õpilaste vähesuse tõttu tegevuse 2009. aastal. Enne seda olid juba ühes hoone osas alanud suured ümberehitustööd tulevase raamatukogu jaoks. Oktoobris 2008 peetigi uue raamatukogu avamispidu. Kolmest endisest klassiruumist sai remondi käigus suur ja avar raamatukogu, kuhu on kenasti ära mahtunud raamatud, ajalehed-ajakirjad ning kus on ruumi kohapeal lugeda, töötada arvutiga ja korraldada erinevaid üritusi.

Meeldejäävaid sündmusi on uuenenud raamatukogus aastate jooksul olnud arvukalt. Külas on käinud Maire Aunaste, Avo Kull, Katrin Karisma ja Laine Randjärv, Adena Sepp ning kohalik kirjamees Mathura. Töötubades on õpitud patsipunumist, tehtud seepe, harjutatud meigitegemist, tutvutud massaažiga, valmistatud käsitöökaarte, helkureid ja küünlaid. Paaril korral on toimunud arvutikursus algajatele. Lelle lasteaiarühm on raamatukogu siserõdul mänginud nukuteatrit ja toonud tihti oma joonistusi ja meisterdusi raamatukokku näitusele. Erinevaid põnevaid näitusi on olnud veelgi, näiteks Tarmo Vaarmetsa karikatuuride ja Juta Blande rahvariietes nukkude, Tiia Toomi käpiknukkude ning Rita Merekivi heegeldatud loomade näitus. Raamatukogus on näidatud ka filme, tehtud teatrit suurtele ja väikestele. 2014. aastal alustas raamatukogus Lelle mälumäng, mis toimus perioodil oktoobrist aprillini iga kuu viimasel pühapäeval ja muutus väga menukaks. Viiruseaeg on mälumängurite kooskäimist paaril viimasel aastal seganud, aga kindlasti saadakse õige pea jälle kokku.

2016. aastast tegutseb raamatukogu ruumides postipunkt. On võimalik saada ja saata pakke, tellida perioodikat, osta marke ja ümbrikuid ning tasuda erinevaid makse. Üha rohkem püüab raamatukogu ajaga kaasas käia, pakkuda raamatute ja ajakirjade-ajalehtede laenutamise ning kohallugemise kõrval muid kasutajatele vajalikke tegevusi. Alates 2020. aastast tegutseb Lelle Raamatukogu Kehtna Raamatukogu harukoguna.

LELLE RAAMATUKOGU JUHATAJAD LÄBI AEGADE

1937 – 1938 Elna Valliste

1938 – 1944 Aliide Virkus

1944 – 1948 Marta Karilaid

1948 – 1959 Huko Hiiemäe

1959 – 1962 Leera Hansen

1962 – 1966 Reet Mäekask (Sepp)

1966 – 1968 Tiiu Arulepp (Nikarinen)

1968 – 1970 Maie Ellermaa

1970 – 1971 Hilme Viitar

1971 – 1980 Heli Õispuu, Reet Aasamäe, Mare Haas, Anne Tauram (Idvand), Kersti Kaljuvee

1980 – 1984 Heli Õispuu

1984 – ...... Mariina Madisson

Ülevaate koostas Mariina Madisson, kasutades raamatut „Lelle läbi aegade“ (Lelle Haridus- ja Kultuuriselts, 2004) ja Lelle Raamatukogu vanu dokumente.