Raamat peidab endas saladusi ja tragikoomikat.
Peategelased on saami vanapaar Máriddja ja Biera, kelle elutee kaudu saame teada ka saamide elust ja uskumustest.
Näiteks: „ Saamide tava kohaselt koosneb aasta kaheksast aastaajast, ja nüüd algab teine. Kevadtalv.“ Lk 126
„Saamidel ei ole tavaks mõelda, et eakate aeg on läbi ja neid pole vaja. Nad olid vajalikumad kui kunagi varem. Nad kandsid endas terve eluaja tarkust ja kogemusi. Vastupidiselt suurele ühiskonnale, mis kohtles oma vanureid nagu randa uhutud vrakitükke, olid saami vanakesed tugevad laevad, mis kandsid suguseltsi edasi“. Lk 74
Vähidiagnoosi saanud Máriddja hoolitseb oma dementse abikaasa Biera eest ja tema kindel soov on :Meie oleme koos, lõpuni. Mitte keegi ei lahuta meid! Temal ja Bieral pole viimastel eluaastatel mitte kedagi peale teineteise.
Krutskeid täis Máriddja kirjutab naabrile väikesi märkmeid, näiteks: Kunagi ei tohi olla laisk, muidu lähed peast lolliks.
Kui naabrimees märkab, et sõtkamunasid on väheks jäänud, küllap süüdi on nugis või orav, aga selgub, et hoopis röövtädi, kes juhtumisi on 85 aastat vana.
Inimlikult väga soe ja tore, isemoodi raamat.
Pilt raamatupoe Apollo kodulehelt https://www.apollo.ee/lumme-kulvajad.html
Raamatusoovituse pani kirja Anne Idvand