„Virvarebane“ on proosapoeem, mida võib võrrelda ka sümfooniaga: see algab kahe erineva narratiiviga 19. sajandi lõpu Islandi maakolkas, mis jooksevad ühte alles romaani lõpus.
Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks?
Sjón (sünd 1962) on tunnustatud islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Oma viienda romaani „Virvarebane“ eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
Tutvustus ja pilt https://pegasus.ee/raamat/virvarebane
Traditsiooniliselt alustati Põhjamaade kirjandusnädalat novembri teisel esmaspäeval õhtuhämaruses ettelugemisega. Aasta teemaks oli Vabadus põhjalas. Raamat osutus kaasahaaravaks ja mulle see väga meeldis, soovitan soojalt.
Raamatusoovituse pani kirja Rita Merekivi