Ikka räägiti siin-seal lugusid kurikuulsa karuküti seitsmest tütrest. Arvamused läksid lahku. Kas nad tõesti elasid päris omaette metsikus looduses?
Väidetavalt veetsid nad aega jahipidamise, suplemise ja maadlemisega, kui nad ennast parajasti samakast ja õllest täis ei joonud. Vahetevahel nägi neid laadal, kus nad müüsid karunahku ja tantsisid napis riides ja kelmikalt, kui müük üle ootuste hästi läks.
Üks naine otsustab seitsme õe pöörase loo jäädvustada kodulooseltsi aastaraamatus. Miks nad kunagi koolis ei käinud? Miks nad soovisid elada isoleeritult metsikus looduses, saja kilomeetri kaugusel lähimast linnast? Miks nad käitusid mühakate poiste kombel?
See lugu räägib vihast ja leinast, üksindusest ja kokkukuuluvusest, peresuhetest ja elust puutumata looduses.
Mind kui lugejat paelub, et tegevus toimub arvutite ja digimaailma kõrval ja ajal, kuid samas nii kaugel … Üritasin end selle pere liikmeks mõelda ja tõenäoliselt poleks mul seal hästi läinud. Õdede elu muutub raamatu lõpupoole pigem tänapäevaseks - olin selles isegi pisut pettunud, kuidagi liiga normidesse läks kõik. Sellegipoolest ei kohta me kusagil nende sugulasi või hõimlasi - raamatu lõpus selgub põhjus. Lugejale jääb küsimus, on Anneli Jordahli fantaasia mõelnud välja vapustava loo või on see päriselt olnud? Sooviksin, et lool oleks tõepõhi all.
Pilt raamatupoe Apollo kodulehelt.
Lugemissoovituse pani kirja Aita Kadakas