Meie lugu

Eidapere

Eidapere Raamatukogu asutati 1909. aastal klaasivabriku söögimajas, esimesteks laenutajateks olid mehed. Edukalt elati üle ajad, mil kirjutati ette lugejate arv ja mida lugema pidi. Nüüdseks jagatakse maja lastega ja raamatufondis on ligi 12 000 raamatut.

Esimene raamatukogu Eidaperes oli Eidapere Klaasivabriku Seltsi Rahvaraamatukogu, mis asutati 1909. aastal ja asus klaasivabriku söögimajas kuni 1933. aastani. Raamatukogus oli algul saksakeelne teaduskirjandus, olid ju klaasivabriku meistrid sel ajal mitte eesti soost. Aga hakkas lisanduma ka eestikeelset kirjandust.

Raamatukogu on asunud seitsmes asukohas. 1933. aastal kolis raamatukogu koolimajja ja anti üle Eidapere Haridus- ja Rahvaraamatukogu Seltsile. Seltsi liikmed laenutasid raamatuid pühapäeviti ja tasu eest. Saadud raha eest osteti uusi raamatuid. Samuti korraldas selts pidusid ja osa peoõhtu sissetulekustki läks raamatute soetamiseks. 1939. aastast oli raamatukogul palgaline laenutaja, Eidapere Koorejaama juhataja Sirel, kes pühapäeviti raamatukogus toimetas. 1940. aastal oli raamatukogu juhataja Feliks Virkus, kes samal aastal 18-aastasena mõrvati. Algas sõda ja raamatukogu töö jäi seisma kuni 1944. a sügiseni, kui Eidapere Kooli juhataja Jakob Jaanimetsa eestvedamisel jälle raamatukogu tööle sai. Osa raamatuid oli sõja ajal kaduma läinud… 1944. aastaga saab meeste aeg Eidapere raamatukogus läbi ja ohjad haaravad naised.

1945. aastal oli raamatukogu ideoloogia-asutus, mille töötaja nõukogulik pale pidi laitmatu olema. Raamatukogus töötas Selma Pärt, aga tema tööaeg jäi ainult kolme kuu pikkuseks, sest Selma vend oli metsavend ja seetõttu pidi raamatukoguhoidja töölt lahkuma. Samal aastal kolis raamatukogu Rungi majja, praegu Tallinna mnt 10.

1947. aastal töötas raamatukogus Elo Laidvee, kes oli maja pööningule peitnud nõukogude võimu poolt keelatud raamatuid. Ühel päeval tuli raamatukokku tuletõrjekontroll, kes ka maja pööningu üle vaatas. Ja Elo ei saanudki teada, kas kontroll ei näinud või et tahtnud näha sinna varjule pandud raamatuid, aga närveerimist põhjustas see raamatukoguhoidjale küll. 1950-ndatel aastatel olid raamatukogutöös tähtsal kohal loosungid, plakatid, seinalehed. Igaks pühaks pidi uus loosung üleval olema. Siinkohal mõned loosungi näited: „Elagu 1. mai!“, „Õppida! Õppida! Õppida!“ ja „Olgu tervitatud Oktoobrirevolutsiooni 42. aastapäev!“.

Külanõukogul polnud raha raamatukogu mööbli tarvis, küll aga osteti lahkesti punast sitsiriiet loosungite jaoks. Lugejad pidid sel ajal palju lugema (loe: laenama) just poliitilist kirjandust. Lugejate arv anti toonasest rajoonikeskusest Vändrast ette. Kui käesoleval aastal oli raamatukogus 300 lugejat, siis järgmisel aastal pidi kindlasti rohkem olema. 1955. aastal hakkas ilmuma raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt“, 1957. aastal „Loomingu Raamatukogu“, järjest lisandus raamatukokku huvitavat lugemist.

Raamatukogu kolis 1959. aastal üle tee asuvasse Hanseni majja, praegu Tallinna mnt 21. Samas majas oli ka Eidapere einelaud. Nii mitmedki olid külas leidnud, et see pole sobiv, et kõrts ja kirik ühe katuse all on. Raamatukogu oli siis kirik ja einelaud kõrts. 1959. aastal oli raamatufondis 5541 raamatut. Lugejaid oli 262, põhilise osa lugejatest moodustasid Järvakandi Tehaste töölised, kes elasid Eidaperes. 1960. aastal oli raamatukogu sisustus järgmine: 6 riiulit, 1 kapp, 6 tooli, 2 lauda, 4 taburetti, kataloogikast, hüdropult, väike raadio, mõned pildiraamid ja diagrammialused.

1970. aastatel oli raamatukogul neli rändkogu ja need asusid Ahekõnnus, Koogistes, Mukris ja Lokutal. Laenutuspunkt tähendas seda, et raamatukogust viidi aeg-ajalt ports raamatuid laenutuspunkti ja keegi kohalikest laenutas siis neid edasi. Töötasu selle eest ei makstud, seda nimetati ühiskondlikuks tööks. Mukris laenutas raamatuid Asta Käsper ja Koogistes Marta Lamp. Koogiste laenutuspunkt töötas veel 1980. aastatel tänu Marta entusiasmile.

1971. aastal oli raamatufondi suurus 6850 eksemplari, lugejaid oli raamatukogus 303. 1976. aastal kolis raamatukogu endisesse külanõukogu majja (hiljem Madise pood, Tallinna mnt 9). Sinna majja jäi kogu 17 aastaks. Raamatukoguhoidja pidi ise tellima kogule ahjupuud, need saagima, lõhkuma, laduma ja muidugi ka kütma. Kui sattus olema väga lumerohke talv ja järsku läks sulaks, oli mure, kuidas lumi katuselt maha saada ja ega raamatukoguhoidja meessoost pereliikmetel muud üle jäänud, kui katusele minna.

Iga aasta algul toimus loomade loendus. Seda tööd pidid tegema raamatukoguhoidjad. Telefone ega autosid polnud, tavaliselt tuli minna jala või tõukekelguga. Ja kui pererahvast polnud kodus, tuli minna teisele ringile. Üles tähendati, mitu lehma, lammast, siga, kana, marjapõõsast jne majapidamises oli. Ja loendajal ei olnud mingit liikumisvaegust! Maal töötavad raamatukoguhoidjad, rahvamajade juhatajad ja õpetajad said riigilt tasuta küttebriketti.

Eidapere raamatukogus on töötanud ning eesti keele ja kirjasõna jätkumise eest seisnud nüüd juba järjepidevalt:

1945 Selma Pärt

1945-1946 Liivi Toome

1947 Elo Laidvee

1947-1954 Irene Eskel

1954-1959 Asta Kaasma

1959-1970 Aili Rassmann

1971-1978 Helga Härm

1978-1982 Mare Haas

1982 kuni tänaseni Anne Idvand

1993. aastast asub raamatukogu praeguses hoones Tallinna mnt 23b koos Eidapere Kooli (ka lasteaiarühma) ja kultuurikeskusega. Esialgu oli raamatukogu ruum maja Rapla-poolses otsas. 2004. aasta kevadest tuli kolida praegustesse ruumidesse, maja Vändra-poolsesse otsa. 2001. aastast on raamatukogus arvutid, 2005. aastast toimub elektrooniline laenutamine.

2020. aastast on raamatukogus 11 700 raamatut, 175 kasutajat. Aastaga tuli juurde 207 raamatut, aga sellest jääb lugemishuvilistele väheks, teistest kogudest on juurde toodud 237 raamatut. Öeldakse, et inimesed loevad järjest vähem, aga igapäevaelus näen, kuidas hoolega jälgitakse, mis raamatud ilmuvad, tullakse pikkade raamatute nimekirjadega ja see on rõõmustav. Ja väikeses raamatukogus saab loetu üle tihti muljeid avaldada, arvamusi on erinevaid ja lugejad harivad ka raamatukoguhoidjat.

Raamatukogus on suur fotokogu Eidapere piirkonnast, on käsikirju inimeste mälestustega. Olen tänulik kõigile, kes on jaganud infot. Fotodelt saame näha, milline meie küla on välja näinud, kuidas muutunud. Aeg töötab meie kahjuks ja veel millise kiirusega!

Saksakeelset kirjandust Eidapere raamatukogus enam pole, ainult sõnaraamatud. Aga pühapäeviti on raamatukogu endiselt lahti. Pika jutu kohta on eesti keeles nii mõnigi ütlus, sestap: „Jutt sai otsa, ots läks metsa, lendas pika lepa otsa” („Marjakobar ja teisi setu muinasjutte“).

Anne Idvand, Eidapere raamatukoguhoidja ja lugeja 1964. aastast

Kontakt

Direktor: Silvi Lukjanov
E-post: silvi.lukjanov@kehtna.ee
Telefon: +372 509 8453